Sissejuhatus

Alustuseks selgitaksin täpsemalt mida overclockime kui selline üldse endast kujutab. Kõik kes arvutiasjandusega vähegi kursis on, teavad vast, et prosed jooksevad mingil konkreetsel sagedusel. Näiteks 200 MHz... see on prose nn. sisemine (internal) sagedus mis saavutatakse välise (external) sageduse ja kordaja korrutamise tulemusena. Näiteks varem laialdaselt levinud Pentium MMX 200 MHz protsessoril on need numbrid vastavalt 66,5 MHz ja 3. Seega 66,5*3=200 Mhz, 66,5*3,5=233 MHz jne. Overclockime kujutabki endast harilikult välise sageduse ja kordaja muutmist võrredes standardsega mille tulemusena saavutatakse suurem sisemine sagedus. Samas aga ei tähenda suurem sisemine sagedus alati ka suuremat jõudlust. Aga sellest natuke hiljem.

Miks overclockida?

Nagu tähelepanelikud lugejad vast juba isegi aru saanud, on põhjus lihtne. Te leiate, et arvuti pole piisavalt kiire aga samas ei taha ka uue ja kallima protsessori peale raha välja käia ja soovite olemasolevast viimast võtta. Muidugi võib seegi väikesi lisakulutusi põhjustada. Parimal juhul ei vaja te midagi, aga halvemal juhul tuleb effektiivsem ja võimsam jahutus organiseerida, kas siis võimsama ventilaatori vms näol. Ja päris halval juhul ikkagi uus protsessor osta, kuna muutusite liiga ahneks/innukaks ja kõrvetasite olemasoleva läbi :-( Aga kui olla ettevaatlik ja hoolitseda selle eest, et prose üle ei kuumeneks (mis kõrgematel sagedustel arusaadavatel põhjustel kergesti juhtuda võib), siis ei ole viimase variandi tõenäosus õnneks kuigi suur. Ning kas see pole siis tore, kui oma laual olev arvuti, mille prose eest ladusite välja MMX 166 MHz hinna jookseb nagu naabri MMX 233 ;-) Kuigi, siin on mõned aga'd.

Kas ikka tasub?

Ega ikka ei tasu küll, kui teil on plaanis sel viisil näiteks serveri jõudlust tõsta :o) Üldjoontes on overclock, eriti veel 'heavy' overclock a'la 166 => 292 MHz mõttekas vaid süsteemides, kus absoluutne töökindlus pole määrav. Seega põhiliselt koduarvutites. Asi on selles, et seoses prose temepratuuri tõusuga, perifeeriaseadmete ülekoormusega jms suureneb mitmeid kordi arvuti "külumise" või muude anomaaliate tõenäosus. See pole muidugi mingi reegel. Näiteks minu enda P5 150 MHz, mida ma igakülgselt testinud olen jooksis 200 MHz peal täpselt sama stabiilselt, kui ka originaalsagedusel, kuigi nii palju ma seda tõsta ei julgeks soovitada. Seda paljuski tänu kvaliteetse riistvara ja hea jahutuse olemasolule. Kuid on veelgi aga'sid. Isegi kui arvuti töötab pikka aega pealtnäha perfektselt, võib protsessor sel ajal aga vaikselt hävida kuni ühel päeval teise süsteem hangub, ja teeb seda lõplikult. Nimelt võivad jällegi tänu normaalsest kõrgemale töötemperatuurile kahjustada saada prose struktuurid kuni tekivad sisemised nö voolu läbilöögid ja prose ongi surnud. Laias laastus on krtiiline temperatuur ca 80 C ja püsiv töö sellel või kõrgemal temperatuuril võibki juba mõne kuu jooksul fataalseid tagajärgi põhjustada. Mina isklikult muutun murelikuks kui emaplaadi temperatuurisensor (väga kasulik feature emaplaadil kui kavatsete overlockida ) näitab 75 C. Protsessorid K6, samas aga ka MMX'id 75 C juures juba ammu hanguvad, end sellega omamoodi hävimise eest kaitstes. Nii et mainitud probleemi pärast on põhjust muret tunda põhiliselt neil, kelle arvutis paiknevad prosed taluvad kõrgeid temepratuure hangumata. Veel niipalju, et temperatuuriprobleem võib ilmneda ka näiteks overclockitud masinas olevatel laienduskaartidel, eriti videol. Oleneb muidugi ka emaplaadist. Kas PCI siin on sünkroonne või asünkroonne. Aga sellest jällegi hiljem. Preaegu aga kokkuvõtteks lausuksin, et kui põhiprobleemi, ülekuumenemeist, vältida õnnestub, on overclockimine üsna ohutu tegevus ja kui seda rahulikult ja mõistusega võtta võib julgelt nii mõnegi arvuti upgrade vahele jätta :-)

Millest alustada?

Kui olete seisukohal, et julge hundi rind on rasvane ja soovite oma arvutit vähe kiirendada, siis esimene asi mida tegema peaksite - välja otsima emaplaadi manual, ehk kasutamisjuhend teisisõnu. Sest muidu võib emaplaadil asuvate nn jumperite korrektne ümbersättimine raskeks osutuda. Muidugi kui olete mõne modernse emaplaadi omanik, siis võib juhtuda et saate external sagedust, kordistust ja muud sellist otse BIOSist muuta. Seda saavad teha näiteks Pentium II omanikud. Aga manual võiks siiski käepärast olla, et teaksite alati täpselt, mida teete. Kui selgub aga, et te manuali ei leia või pole seda arvutiga üleüldse kaasas, siis suunduge otseteed valmistaja kodulehele. Enne tuleks muidugimõista arvuti korpus lahti kiskuda ja välja uurida emaplaadi täpne mudel, mis peaks seal peal kirjas olema, tavaliselt plaadi üleval nurgas. Ning siis saate tootja saidist vajaliku info juba loodetavasti suurema vaevata üles leitud. Kui jällegi ei vea ja selgub, et saidis pole midagi jumperite ega muu sellise kohta räägitud, siis võib veel proovida AltaVista või mõne muu otsingusüsteemiga otsida. Näiteks AltaVista ja ASUS TX97-X plaadi korral võite tippida midagi sellist: tx97-x +jumper* või tx97-x +overclock* ning muid variatsioone sellel teemal. Levinud emaplaatide korral võite nii üsna huvitava info peale sattuda. Aga kui ikkagi ei vea, on näiteks 13. ja reede :-) Siis on veel natuke lootust. Nimelt võib juhtuda, et vajalik info on ka otse emplaadi peale trükitud vajalike jumperite lähedusse. Vaadata tasuks siis vihjeid external sagedusele a la 50 / 60 / 66 / 68 / 75 / 83 / 95 / 100 / 112 / 124 / 133 Mhz ( 486 korral 33 / 40 / 50 ), kordistusele 1,5x / 2x / 2,5x / 3x / 3,5x / 4x / 4,5x / 5x ning võimalik, et ka pingele mida saab reguleerida näiteks vahemikus 2,2 V - 3,4 V vms. Sellega olekski teooria lõppenud. Va see, et jäi mainimata üks põhitõde - nimelt on overclockimise eesmärgiks süsteemi üldjõudluse tõstmine, mitte sageduse suurendamine. Kuna arvuti jõudlust mõjutab rohkem external kui internal sagedus siis kui te panete näiteks Pentium 133 MHz (2*66,5) käima 150 MHz (3*50) siis saate vastupidiselt ootustele tulemuseks hoopis madalama jõudluse.

Asja kallale!

Kui välja otsitud, kuidas jumperid peaksid paiknema, siis võibki asuda neid ümber tõstma. Selles ei ole ju midagi rasket. Kõige suurem probleem on siis, et kui palju ikkagi juurde keerata. Mõned näited. Pentium 100MHz võib vabalt panna tööle näiteks 133MHz peale, see on siis 66MHz*2. Pentium 150MHz soovitatav kiirus oleks peale overclocki 166MHz või isegi 200MHz. Selle juures on peamine, et suurendada välimist sagedust. Välimine sagedus on just emaplaadi enda kiirus. Uuemate emaplaatide kiiruseks oleks soovitatavalt 100MHz, vanematel on see kõigest 66MHz. Kõige julgemalt võib overclocki teostada Mendocinode ehk Celeron A-de peal. Näiteks Mendocino 266MHz võib panna tööle ka 350MHz peal. Kui sobiv kiirus valitud, siis muu on juba lihtne. Sobiva kiiruse all ma mõtlesin just seda, et see ka prosele sobiks. Nüüd on vaja ainult arvuti lahti kiskuda ja õige jumperite hunnik üles otsida. Ei ole vist vaja öelda, et arvuti peab sellel ajal kinni olema. Kui jumperid paigas, siis tuleb arvuti uuesti köima panna. Kui pilt tuleb ette, siis on asi korras. Mõne benchmark progega tuleks siiski vaadata, mis see uus kiirus ikkagi on. Kui arvuti varasemast rohkem hanguma ei hakka, siis peaks vähemalt esialgu kõik korras olema. Alguses tuleks siiski arvuti korpus lahti jätta ja aeg-ajalt käega protsessorit või selle radiaatorit katsuda. Kui temperatuur püsib normaalne, siis on overclock õnnestunud.